Mis on tööpraktika, kas praktikandiga peab sõlmima töölepingu ja maksma palka? Artiklis antavad vastused jaotuvad selle järgi, milline on praktika eesmärk ja millistele tingimustele vastab praktikant. Hea on teada, et teatud juhtudel võtab riik enda kanda osa praktika läbiviimisega seotud kuludest ning töötukassa vahendatud praktikandi tööle värbamisel võib tööandja hindamisperiood kujuneda sisuliselt tavapärasest kaks korda pikemaks.

Seadusandlusest on võimalik esile tuua neli erinevat praktika regulatsiooni:

  • Praktika töölepingu alusel
  • Tasuta vabatahtlikkusel põhinev praktika
  • Kutseõppuri praktika
  • Töötu praktika.

1. Töölepinguline praktika

Kas riik hüvitab praktika läbiviimisega seotud kulusid? Ei, töölepingulise praktika puhul ei hüvita.

Töölepingu seadus eeldab töölepingu olemasolu, kui füüsiline isik teeb teisele tööd, mille tegemist vastavalt asjaoludele võib oodata üksnes tasu eest. See tähendab, et lubades inimese n.ö kätt harjutama ja tavapäraselt makstakse samade soorituste eest tasu, võib eeldada ka algaja ootust tasule töölepingu alusel. Kui praktikant ei  ole registreeritud töötu/tööotsija ega kutseõppur, siis suhtub seadus praktikasse kui tavapärasesse töösse, mille eest maksab tööandja oma kulude arvel palka. Teiste sõnadega, üldjuhul tuleb praktikandiga sõlmida tööleping ja sellega seotud kulusid riik ei hüvita. Selline põhimõte kohaldub ka uue töötaja värbamisel kui enne töölepingu paberil formuleerimist lubatakse töötajal teha n.ö proovipäev. Seadus võimaldab sellise ühe päeva töötava isikuga töölepingu kirjaliku vorminõude järgimata jätta, kuid mitte töölepingu olemasolu eirata.

Eelkirjeldatu kehtib ka alaealiste puhul, kusjuures alaealistega töölepingu sõlmimisel kehtivad erinõuded: alaealisega töölepingu sõlmimise eelduseks on seadusliku esindaja nõusolek, 16-aastane või noorem töötaja võib teha vaid kergeid töid, koolikohustusega alaealise töö ei tohi võtta enam kui poolt koolivaheajast, 7-14-aastasega töölepingu sõlmimiseks on täiendavalt vajalik ka tööinspektori nõusolek. Sõltuvalt east seab seadus täiendavaid piirangud alaealisele lubatud kergetele töödele. Näiteks kartuleid korjama võib saata 13-aastase, kuid mitte noorema. Nooremad võivad töötada vaid kergetel töödel kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal.

2. Tasuta vabatahtlikkusel põhinev praktika

Kas riik hüvitab praktika läbiviimisega seotud kulusid? Ei, vabatahtlikkuse alusel toimuva praktika puhul ei hüvita.

Maksukorralduse seadus määratleb töötamisena töö tegemist töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel, avalikus teenistuses või vabatahtlikkuse alusel tasu saamata. Täiendavalt tunneb seadusandlus kahe erineva eesmärgiga praktikat, mille korral töölepingu seaduse kohaldamine on piiratud. Ilmselt on levinud eesmärk kutseõppe raames praktika omandamine (kutseõppurid). Samuti esineb eesmärk, milleks on töötule tööks vajalike teadmiste ja oskuste andmine (registreeritud töötud/tööotsijad). Kirjeldatud kolmel juhul, s.o vabatahtlikkuse alusel tasuta töö, kutseõppuri praktika ja töötu praktika, on ettevõtte huvi töösoorituse saamise vastu kõrvaline. Peamine on praktikandi juhendamine eesmärgiga võimaldada talle teadmisi ja kogemusi.

Nagu ülal kirjeldatud, töölepingu olemasolu eeldatakse töö puhul, mida tavapäraselt tehakse tasu eest. Seega on tasulisus oluline töösuhte määratlemise komponent.

Kui ettevõttes soovib vabatahtlikkuse alusel ja vastutasuta kogemuste ning teadmiste omandamise eesmärgil lühiajaliselt töötada algaja, siis on soovitatav tasuta praktika eraldi lepinguga fikseerida. Lepingus on oluline esile tuua, et praktika eesmärk on kogemuste ja teadmiste tasuta omandamine, mitte tööülesannete täitmine, töö töötajale sobivuse väljaselgitamine või muu töölepingu sõlmimisele suunatud tegevus. Välistamaks võimalust, et algne tasuta praktika eesmärk suhte arenedes hägustub, on soovitatav sõlmida sellise tasuta praktika leping lühikeseks tähtajaks, mida ei pikendata. Oluline on ka meeles pidada, et sellise kokkuleppega ei saa kõrvale kalduda suhte tegelikust sisust. Vaidluse korral selle üle, kas tegemist oli hoolimata paberil fikseeritust siiski töösuhtega, lähtutakse tegelikest asjaoludest ja eeldatakse töölepingu olemasolu.

3. Kutseõppuri kolmepoolne praktikaleping

Kas riik hüvitab praktika läbiviimisega seotud kulusid? Jah, kutseõppuri praktika puhul osaliselt hüvitab.

Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt on praktika oluline osa õppest, moodustades kuni kaks kolmandikku õppekava mahust töökohapõhise õppevormi puhul. Tähele tuleb panna, et kutseõppeasutuste seadus reguleerib õppevorme ja praktikat vaid kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides, kellele vastav õigus on antud, kutseõppekavadel. See tähendab, et kutseõppeasutuste seadus ei reguleeri teiste koolide (üli)õpilaste tööd. Üldhariduskooli õpilase või üliõpilase praktika saab toimuda seega töölepingu alusel.

Kutseõppuri praktika töökohapõhise õppe korral toimub haridus- ja teadusministri 20.12.2013 määrusega nr 39 kinnitatud korra kohaselt praktikalepingu alusel. Praktikaleping sõlmitakse kooli, õppuri ja töökoha vahel. Lepingu alusel määratakse praktikandile kooli ning töökoha poolne juhendaja ja tasutakse tööülesannete täitmise eest tasu. Tasu suurus peab vastama vähemalt alammäärale, milleks käesoleval aastal on 430 eurot kuus ja 2,54 eurot tunnis (2017.a. vastavalt 470 eurot kuus ja 2,78 eurot tunnis). Samuti rakenduvad praktikandile töölepingu seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja nõuded ning kehtivad tööandja töötervishoiu- ning tööohutuse nõuded. Täpsem töökorraldus lepitakse kokku praktikalepingus. Muuhulgas võib vastavalt praktikalepingus kokku lepitule kanda kool kuni 50% koolituskoha maksumusest üle tööandjale praktikakohapoolsele juhendajale juhendamistasu maksmiseks.

Kui tööandjal on huvi praktikanti enam motiveerida ja siduda, on lubatud praktikandiga sõlmida lisaks praktikalepingule ka töölepingu. Töölepingu olemasolul ei tule praktikalepingus praktikatasu ette näha.

4. Töötu praktikaleping

Kas riik hüvitab praktika läbiviimisega seotud kulusid? Jah, töötu praktika puhul osaliselt hüvitab.

Tööturuteenuste ja –toetuste seadus reguleerib töötukassa korraldatavat praktikat, mis toimub töötukassa ja ettevõtte vahel sõlmitava halduslepingu alusel. Selle lepingu pooleks praktikant ei ole. Praktika eesmärk on anda töötule tööks vajalikke teadmisi ja oskusi, kuid praktikas osalejatega töölepingut ei sõlmita, töötasu ei maksta ja tööõigusnormid ei kohaldu. Kohaldatakse vaid töötervishoiu- ja ohutuse nõudeid, samuti töölepingu seadusega kehtestatud nõudeid praktikantide tööajale ja selle korraldusele, samuti alaealiste tööle.

Praktikalepingus määratakse praktikantide arv, praktika sisu ja kestus. Muud praktikandi ja tööandja kohustused tulenevad tööturuteenuste ja –toetuste seadusest. Nii peab töötu seaduse kohaselt praktikapäevikut ja esitab selle igakuiselt töötukassale. Praktikapäevikus kirjeldab töötu täidetud tööülesandeid ja tööandja hinnangut tööülesannete täitmise kohta. Tööandja peab töötut juhendama ja esitab töötukassale igakuiselt aruande tööpraktikast osavõtjate kohta ning praktikal osaletud päevade kohta.

Praktikandile tasutakse töötukassa poolt stipendiumit ja hüvitatakse sõidu- ning majutuskulud. Tööandjale maksab töötukassa aga tööpraktika juhendamise eest tasu. Tööandjale makstav tasu sõltub töötukassale esitatud aruandlusest tööpraktikast osavõtjate ja praktikapäevade kohta ning juhendamistasu päevamäär on kaheksakordne töötasu alamäär tunnis. Juhendamistasu makstakse töötu tööpraktikal osaletud iga päeva eest esimesel kuul 100% päevamäärast, teisel kuul 75% ja kolmandal ning neljandal kuul 50%. Tööpraktika maksimaalne pikkus on neli kuud ja seejärel võib praktikandiga sõlmida töölepingu, kui tööandja seda vajalikuks peab. Tähelepanu väärib, et neljakuuse tööpraktika järel töölepingut sõlmides rakendub töölepingu seaduse alusel omakorda neljakuune katseaeg. See annab tööandjale sisulise võimaluse töötukassa kaudu värvatud praktikandi võimeid veelkord nelja kuu kestel hinnata.